Ära enam tuubi saksa keele adjektiivilõppe! Üks lugu aitab sul sellest lõplikult aru saada.
Kui jutt läheb saksa keelele, mis teeb sulle kõige rohkem peavalu?
Kui sinu vastus on "adjektiivilõpud", siis palju õnne, sa ei ole sugugi üksi. Need lõpud, mis nagu õudusunenägu muutuvad vastavalt nimisõna soole, arvule ja käändele, on algajate jaoks justkui "esimene suur komistuskivi".
Me kõik oleme seda kogenud: oleme juuste kratsides pähe tuupinud keerulist käänete tabelit, ainult et esimest lauset öeldes kohe viga teha.
Aga mis siis, kui ma ütlen sulle, et saksa keele adjektiivide käänamist ei peagi tegelikult pähe tuupima? Selle taga on tegelikult väga nutikas, isegi elegantne "töömaailma reeglistik".
Täna kasutame me ühte lihtsat lugu, et see loogika sinu jaoks lõplikult selgeks teha.
Töötaja, kes "loeb ülemuse näost välja"
Kujuta ette, et iga saksa keele nimisõnafraas on selge tööjaotusega väike meeskond.
- Artikkel (der, ein...) = Ülemus
- Omadussõna (gut, schön...) = Töötaja
- Nimisõna (Mann, Buch...) = Projekt
Selles meeskonnas on töötaja (omadussõna) põhiülesanne vaid üks: puudujääke täiendada.
Ülemuse (artikli) peamine ülesanne on teha selgeks selle projekti (nimisõna) võtmeinfo – ehk selle "sugu" (mees-, kesk- ja naissugu) ja "kääne" (roll lauses).
Töötaja (omadussõna) on aga väga "arusaaja" – ta vaatab esmalt, kui kaugele ülemus oma tööga on jõudnud, ja alles siis otsustab, mida ta ise tegema peab.
Kui see eeldus on arusaadav, vaatame kolme levinud "töömaailma stsenaariumi".
Stsenaarium 1: Ülemus on ülimalt võimekas (nõrk käänamine)
Kui meeskonnas ilmub der, die, das-tüüpi kindel artikkel, tähendab see, et kohale on saabunud ülivõimekas ja selgete juhistega ülemus.
Vaata:
- der Mann: Ülemus ütleb sulle selgelt, et projekt on "meessoost, esimeses käändes".
- die Frau: Ülemus ütleb sulle selgelt, et projekt on "naissoost, esimeses käändes".
- das Buch: Ülemus ütleb sulle selgelt, et projekt on "kesksugu, esimeses käändes".
Ülemus on andnud kõik võtmeinformatsiooni puust ja punaselt ette, mida peab töötaja (omadussõna) tegema?
Mitte midagi ei pea tegema, võib lihtsalt logeleda!
Ta peab vaid sümboolselt lisama lõppu -e või -en, et anda märku "loetud, vastu võetud", ja töö ongi tehtud.
Der gut_e_ Mann liest. (See hea mees loeb.)
Ich sehe den gut_en_ Mann. (Ma näen seda head meest.)
Põhireegel: Kui ülemus on tugev, siis mina olen nõrk. Kui ülemus annab kogu info, siis töötaja kasutab kõige lihtsamat lõppu. See ongi niinimetatud "nõrk käänamine". Eks ole lihtne?
Stsenaarium 2: Ülemus pole täna kohal (tugev käänamine)
Mõnikord pole meeskonnas üldse ülemust (artiklit). Näiteks, kui räägid millestki üldisest:
Guter Wein ist teuer. (Hea vein on kallis.)
Ich trinke kaltes Wasser. (Ma joon külma vett.)
Ülemus on ära, keegi ei anna projekti "soo" ja "käände" kohta infot, mida teha?
Siis peab töötaja (omadussõna) esile astuma ja kogu vastutuse enda peale võtma! Ta ei pea mitte ainult projekti kirjeldama, vaid ka selgelt välja tooma kõik need võtmeinformatsioonid (sugu ja kääne), mida ülemus ei andnud.
Nii avastadki, et sellises "ülemuse puudumise" olukorras on töötaja (omadussõna) lõpp peaaegu identne selle "ülivõimeka ülemuse" (kindla artikli) omaga!
- der → guter Wein (meessoost esimene kääne)
- das → kaltes Wasser (kesksugu neljas kääne)
- dem → mit gutem Wein (meessoost kolmas kääne)
Põhireegel: Kui ülemus pole kohal, olen mina ülemus. Kui artiklit pole, peab omadussõna kasutama kõige tugevamat lõppu, et kõik info lisada. See ongi "tugev käänamine".
Stsenaarium 3: Ülemus on ebaselge (segakäänamine)
Kõige huvitavam olukord ongi käes. Kui meeskonnas ilmub ein, eine-tüüpi umbmäärane artikkel, tähendab see, et kohale on saabunud ülemus, kes räägib poolikuid lauseid ja on veidi ebaselge.
Näiteks ütleb ülemus:
Ein Mann... (Üks mees...)
Ein Buch... (Üks raamat...)
Tekib probleem: ainult ein-i vaadates ei saa sa 100% kindel olla, kas see on meessoost esimene kääne (der Mann) või kesksugu esimene/neljas kääne (das Buch). Info on puudulik!
Sellisel hetkel peab "arusaaja" töötaja (omadussõna) "olukorra päästma".
Ta täiendab täpselt seda infot, mis ülemuse jutus ebaselgeks jäi.
Ein gut_er_ Mann... (Ülemuse "ein" on ebaselge, töötaja lisab -er-i abil meessoo info)
Ein gut_es_ Buch... (Ülemuse "ein" on ebaselge, töötaja lisab -es-i abil kesksoo info)
Kuid kui muu info on selge, näiteks kolmandas käändes einem Mann, on ülemuse -em juba piisavalt infot andnud, ja töötaja saab jälle "logeleda":
mit einem gut_en_ Mann... (Ülemuse "einem" on väga selge, töötaja saab kasutada vaid lihtsat -en-i)
Põhireegel: Mis ülemus selgelt ei ütle, seda täiendan mina. See ongi "segakäänamise" tuum – tegutseda vaid vajaduse korral ja lisada umbmäärase artikli poolt puudu jäänud info.