Ära enam tuubi! Keel pole muuseum, vaid voolav jõgi
Kas oled ka kunagi seda tunnet kogenud?
Oled aastaid vaeva näinud inglise keelt õppides, tuupinud lugematuid sõnu ja grammatikareegleid, aga niipea, kui vestled välismaalasega või vaatad uusimat Ameerika telesarja, avastad, et oled justkui alati sammukese maas. Eile õpitud sõnal on täna juba uus tähendus; õpiku standardkasutus on internetis asendatud igasuguste slängi ja lühenditega.
See frustratsioon on justkui oleksid vaevaga õppinud vana kaarti, kuid avastad, et linn su jalge all on juba ammu täis kõrghooneid ja tänavad on ümber paigutatud.
Milles siis probleem on?
Probleem pole sinus, vaid selles, kuidas me keelt käsitleme. Meile on alati õpetatud, et keel on muuseumieksponaat, rida raamatusse kirjutatud, igavesti muutumatuid reegleid. Me uurime selle „fossileid“ ettevaatlikult, nagu arheoloogid.
Kuid tõde on see: Keel ei ole sugugi mitte seisev muuseum, vaid voolav, elav jõgi.
Kujuta ette seda jõge.
Selle allikas on tuhandeid aastaid vanad keeled. Jõgi voolab allikast edasi, kogu aeg edasi. See uuristab uusi jõesänge, just nagu grammatika vaikselt areneb; see haarab kaasa teel olevat muda, liiva ja kive, just nagu keel neelab endasse kogu maailma kultuure, luues uusi sõnu ja slänge; see hargneb lugematuteks harudeks, moodustades erinevaid aktsente ja murdeid; mõnikord mõned harud kuivavad kokku, nagu ladina keel, muutudes „surnud“ keelteks, jättes endast maha vaid jõesängi jäljed.
Iga lause, mida me täna ütleme, iga sõna, mida kasutame, on selle suure jõe uusim ja kõige elavam laine.
Seega, kui kuuled uut internetisõna või enneolematut väljendusviisi, ei ole sa kohanud „viga“, vaid oled oma silmaga näinud, kuidas see jõgi sinu ees mööda voolab. See peaks olema midagi põnevat!
Kuidas me siis selles jões navigeerida saame, selle asemel, et lasta lainetel end uimaseks lüüa?
Vastus on: Ära püüa pähe õppida kogu jõesängi kaarti, vaid õpi ujuma ja tunnetama veevoolu suunda.
Unusta kinnisidee „täiuslikkusest“ ja „standarditest“. Keele peamine eesmärk on suhtlemine, ühendamine, mitte eksam. Selle asemel, et kaldal vee keemilist koostist uurida, hüppa parem otse vette ja tunne selle temperatuuri ja voolu.
Vaata rohkem, kuula rohkem, räägi rohkem. Vaata uusimaid filme, kuula praeguseid poplaule ja mis veelgi olulisem, suhtle päris inimestega. Koge, kuidas keelt reaalses olukorras kasutatakse, ja avastad, et see on tuhat korda elavam ja huvitavam kui õpikutes.
Kus me muidugi leiame kaaslasi, kellega koos „ujuda“? Eriti kui nad asuvad maailma teises otsas?
Just siin saab tehnoloogiast meie käes kõige võimsam aer. Sellised tööriistad nagu Intent ongi selleks loodud. See on vestlusrakendus, millel on sisseehitatud tehisintellekti tõlge, mis võimaldab sul otse hüpata tõelise vestluse „jõkke“ ja suhelda inimestega igast maailmanurgast. Sa ei õpi enam üksikuid sõnu, vaid koged keele elavat elujõudu just siin ja praegu.
Nii et, sõber, ära ole enam keele „arheoloog“.
Ole keele „surfaja“, taltsuta muutuvat lainetust. Järgmine kord, kui kuuled uut sõna või uut väljendit, ära enam tunne end heitununa. Tunne pigem elevust, sest sa seisad lainevahus ja näed oma silmaga, kuidas keele suur jõgi edasi tormab.