Selles riigis ei mõista elu see, kes "oma keelt" ei oska

Me sageli arvame, et piisab, kui inglise keelt hästi oskame, ja saame maailmas igal pool hakkama. Lõppude lõpuks on see justkui ülemaailmne lingua franca – äri, teadus, reisimine… tundub, et kõigega saab hakkama.

Kuid kas olete kunagi mõelnud, milline olukord tekiks, kui riik suhtuks oma "põliskeelde" – keelde, mis kõlab täiesti erinevalt peavoolu keeltest – sama oluliselt, isegi olulisemalt, kui ametlikku keelde?

See kõlab uskumatult, kuid see juhtub tõesti Lõuna-Ameerikas Paraguai-nimelises riigis.

Üks “perekonna salaretsept” – kuidas sellest sai riigi banketi pearoog?

Kujutage ette, Hispaania keel on justkui ülemaailmne "kiirtoit" – standardne, tõhus ja parim valik töö- ja ametlike asjade ajamiseks. Paraguais on aga ka keel nimega guaranii keel (Guaraní), mis on justkui põlvest põlve edasi antud "perekonna salaretsept".

See "salaretsept" levis algul vaid perekonnas, olles keel, millega sugulased ja sõbrad naljatasid, südant puistasid ja armastust väljendasid. See oli täis elu soojust ja maa hõngu.

Pikka aega seda "perekonna salaretsepti" ei hinnatud. Selle kasutamine ametlikes olukordades pani inimesi isegi arvama, et oled "maakas" või harimatu. Justkui siseneksid sussides uhkesse restorani, tõmbaksid alati kummalisi pilke ligi.

Kuid paraguailased mõistsid tasapisi, et kuigi see ülemaailmne "kiirtoit" oli mugav, ei täitnud see sisemist kuuluvustunnet. Ja see ainulaadne "perekonna salaretsept" oli see maitse, mis tegelikult defineeris "kes me oleme". See kandis endas rahvuse mälestusi, emotsioone ja hinge.

Nõnda sündis ime.

Nad ei hüljanud seda "salaretsepti", vaid kandsid selle "riikliku banketi" lauale. Nad kirjutasid guaranii keele põhiseadusesse, seades selle hispaania keelega samaväärselt ametlikuks keeleks. Lapsed õpivad koolis mõlemat keelt samaaegselt, ja valitsuse dokumentidel ning avalikel siltidel on need mõlemad kõrvuti nähtavad.

Tänapäeval Paraguais on tõeline lahedus mitte see, kui ladusalt sa hispaania keelt räägid, vaid see, kui loomulikult sa oskad hispaania keelde põimida mõne autentse guaranikeelse lause. Justkui valmistades standardset rooga, puistaksid peale näputäie ainulaadset perekonnavürtsi – ärkab maitse koheselt ellu ja muutub elavaks, lihaks ja vereks.

Kui sa oskad vaid "kiirtoidu" stiilis hispaania keelt, saad inimestega äri ajada; kuid kui sa mõistad "perekonna salaretsepti" sarnast guaranii keelt, siis alles saad nendega tõeliselt sõbraks ja nende südamesse.

Mis on sinu “perekonna salaretsept”?

Paraguai lugu õpetab meile sügava tõe: tõeline tugevus ei seisne ühe kultuuri teise üle kirjutamises, vaid nende harmoonilises kooseksisteerimises.

Meil kõigil, igal kultuuril, on oma "perekonna salaretsept". See võib olla sinu kodukoha keel, laulud, mida oled lapsest saati kuulnud, naljad, millest vaid sina ja su pere aru saavad. Need asjad defineerivad sinu ainulaadse identiteedi.

Globaliseerumise laines oleme kergesti lummatud "standarditest" ja "peavoolust", ja unustame tasapisi ära oma kõige kallimad ja ainulaadsemad asjad.

Kuid tõeline ühendus leiab aset just "standardist" väljaspool. See ei ole info vahetamine, vaid südamete kohtumine.

Just seepärast on keele- ja kultuuriülene suhtlus nii paeluv. Püüame mõista teist poolt, mitte ainult sõnasõnalise tõlke kaudu, vaid ka selleks, et maitsta teise kultuuri ainulaadset "perekonna salaretsepti".

Õnneks aitab tehnoloogia meil seda paremini teha. Näiteks tööriistad nagu Intent, mille sisseehitatud tehisintellekti tõlge ei püüa vaid täpsust, vaid aitab sul murda barjääre ja tunda kõige loomulikumal viisil teise keele taga peituvat emotsiooni ja soojust. Selle eesmärk on aidata sul ühendada inimeste südameid.

Seega, järgmine kord, kui tutvud sõbraga teisest kultuurilisest taustast, ära räägi ainult nendest ülemaailmsetest "standardteemadest".

Võib-olla küsi temalt, mis on tema "perekonna salaretsept"?

Kui hakkad tundma huvi teise inimese hinge vastu, alles siis algab tõeliselt tähendusrikas suhe.