Ära enam "tuubi" sõnu! Keele õppimine on pigem nagu Michelini-tärniga suursöögi valmistamine.
Kas sa oled kunagi nii tundnud?
Sa oled alla laadinud mitu äppi, ostnud paksud sõnaraamatud ja tuupinud iga päev vankumatult 50 uut sõna. Aga kui sa tegelikult tahad kellegagi paar sõna rääkida, on su mõistus täiesti tühi. Sa tunned end nagu kollektsionäär, kes on kogunud hulga kauneid postmarke (sõnu), kuid pole kunagi ühtegi tõelist kirja posti pannud.
Miks see nii on? Kas me oleme algusest peale midagi valesti teinud?
Täna tahan jagada uut mõtet, mis võib sinu arusaama pea peale pöörata: Keele õppimine ei ole põhimõtteliselt „õppimine“, vaid pigem ehtsa Michelini-tärniga suursöögi valmistamise õppimine.
Sinu „sõnavara“ on vaid retsept, mitte roog
Kujuta ette, et tahad valmistada ehtsat Prantsuse Burgundia veiselihahautist punase veiniga.
Sa oled saanud täiusliku retsepti, kus on selgelt kirjas: veiseliha 500 grammi, pudel punast veini, kaks porgandit… See on nagu meie käes olevad sõnaraamatud ja grammatikareeglid. Need on olulised, need on alus, kuid need ei ole ise see roog.
Pelgalt retsepti vaadates ei tunne sa kunagi veiseliha pruunistamise aroomi ega veini täidlast maitset. Samamoodi, ainult sõnaraamatuid tuupides ei taju sa kunagi keele elujõudu.
Paljud meist jäävad keelt õppides "retsepti tuupimise" etappi pidama. Me oleme vaimustuses sõnavara ja grammatikapunktide hulgast, kuid unustame oma tegeliku eesmärgi – seda hõrgutist "maitsta" ja "jagada".
Tõeliste peakokkade saladus
Üks tõeline peakokk ei piirdu kunagi vaid retsepti järgi toidu valmistamisega.
-
Ta mõistab „toorainet“: Ta teab, miks see roog peab kasutama just selle piirkonna punast veini ja mis on selle vürtsi taga olev ajalugu. See on nagu keele õppimisel, kui tutvud selle taga oleva kultuuri, tavade ja mõtteviisiga. Miks sakslased on rääkides nii pedantsed? Miks jaapanlased on oma kõnes nii viisakalt kaudsed? Need on "terroiri" elemendid, mida sõnaraamatutes pole.
-
Ta julgeb „vigu teha“: Ükski peakokk ei tee esimesel korral täiuslikku rooga. Ta võib kastme kõrbema ajada, soola liiga palju panna. Kuid ta ei anna seetõttu alla, vaid peab iga ebaõnnestumist väärtuslikuks õppetunniks. Keele õppimisega on samamoodi – vigade tegemine on paratamatu. Vale sõna ütlemine, vale grammatika kasutamine ei ole ebaõnnestumine, see on "maitsestamine". Iga piinlik olukord aitab sul leida kõige ehtsama "tunnetuse".
-
Ta armastab „jagada“: Kokkamise kõige ilusam hetk on see, kui näed maitsja näol õnnelikku ilmet. Keelega on samamoodi. See ei ole eksam, mille sa üksi sooritad, vaid sild, mis ühendab sind teise maailmaga. Selle lõplik tähendus peitub suhtlemises, mõtete ja tunnete jagamises.
Kuidas saada keele "Michelini peakokaks"?
Nii et pane see paks "retseptiraamat" käest. Astume koos keele "kööki" ja paneme käed külge.
-
Süvene selle "terroiri": Vaata filmi ilma subtiitriteta, kuula laulu, mis su südant puudutab, või proovi isegi valmistada selle riigi toitu. Lase õpitaval keelel muutuda kogemuseks, mida saab puudutada ja maitsta.
-
Leia oma „pliit“ ja „sööjad“: Keel on suhtlemiseks. Ole julge ja otsi üles emakeelekõnelejad, et nendega vestelda. See on ilmselt kiireim ja lõbusaim õppimisviis.
Ma tean, et otse välismaalastega vestlemine võib sind närviliseks teha. Kardad öelda midagi valesti, kardad piinlikkust, kardad piinlikku vaikust. See on nagu algaja kokk, kes ei julge oma rooga lauale tuua.
Siinkohal tuleb appi tööriist nagu Intent. See on tehisintellekti tõlkega vestlusäpp, justkui kogenud "abikokk" sinu kõrval. Kui sa jänni jääd, aitab see sul sujuvalt väljenduda; kui sa midagi valesti ütled, annab see sulle õrnalt märku. Sa võid julgelt oma vestlust "valmistada", muretsemata, et "roog" untsu läheb. See laseb sul keskenduda suhtlemisrõõmule, mitte grammatika õigsusele või valelikkusele.
Ära enam pea keele õppimist tüütuks kohustuseks.
See ei ole eksam, mis tuleb sooritada, vaid pidusöök, mis ootab, et sa selle ise looksid ja jagaksid. Maailma tohutu söögilaud on juba sulle koha reserveerinud.
Nüüd seo oma põll ette ja alusta julgelt!