Miks sa õpitud sõnu pidevalt unustad? Sest su keeleõppe viis on algusest peale vale olnud.

Kas oled kunagi sellist asja kogenud?

Oled veetnud mitu õhtut, et lõpuks pikk sõnaloend pähe õppida. Kuid juba mõne päeva pärast on need sinu mälust kadunud jäljetult, justkui poleks neid kunagi olnudki. Sa teed äppides harjutusi, pingutad raamatute taga, kuid keeleõpe tundub nagu vee valamine lekkivasse ämbrisse – väsitav ja tulemusi on vähe.

Miks see nii on? Kas see on seetõttu, et meie, täiskasvanute, aju on “roostetanud”?

Ei üldsegi. Probleem on selles, et oleme kogu aeg valel viisil õppinud.

Lõpeta kokaraamatute “lugemine”, hakka parem ise süüa tegema!

Kujuta ette, et tahad õppida valmistama Hongshao Roud (punaselt hautatud sealiha). Kas sa hoiad lihtsalt kokaraamatut käes ja kordad korduvalt selliseid sõnu nagu “tükelda, blanšeeri, pruunista suhkrut, hauta aeglaselt”, või lähed kööki ja proovid seda ise oma kätega?

Vastus on ilmne. Alles siis, kui sa ise liha lõikad, tunned õli temperatuuri ja tunned sojakastme aroomi, õpivad su keha ja aju selle roa valmistamise tõeliselt “selgeks”. Järgmisel korral, kui sa seda teed, ei pruugi sul isegi kokaraamatut enam vaja minna.

Sama põhimõte kehtib ka keeleõppe kohta.

Me arvame alati, et keeleõpe on ainult “sõnade päheõppimine” ja “grammatika meeldejätmine”, justkui loeksime kokaraamatut, mille järgi me kunagi süüa teha ei saa. Kuid keele olemus ei ole teadmine, vaid oskus – oskus, mis nõuab kogu kehaga osalemist.

Just seepärast õpivadki lapsed keelt nii kiiresti. Nad ei “õpi”, vaid “mängivad”. Kui ema ütleb “kalli”, sirutavad nad oma käed välja; kui isa ütleb “ei tohi”, tõmbavad nad oma pisikesed käed tagasi. Iga sõna on tihedalt seotud konkreetse tegevuse ja tõelise tundega.

Nad “teevad süüa” oma kehaga, mitte ei “loe kokaraamatut” oma silmadega.

Sinu aju eelistab “liikuvat” mälu

Teadus ütleb meile, et meie aju ei ole “kartoteek”, kuhu sõnu hoiule panna, vaid võrgustik, mis koosneb lugematutest omavahel ühendatud neuronitest.

Kui sa lihtsalt loed vaikselt sõna “hüppa”, on su ajus vaid nõrk signaal. Kuid kui sa samal ajal, kui sa “hüppa” loed, ka päriselt hüppad, on olukord täiesti teine. Su nägemis-, kuulmis- ja motoorsed ajukoored aktiveeruvad kõik korraga ning loovad koos tugevama ja vastupidavama mälude võrgustiku.

See tegevus on nagu mäluradadele “kiirtee” ehitamine, mis paneb info kiiremini liikuma ja muudab selle unustamise raskemaks.

Just seepärast, isegi aastaid hiljem, võid sa mõne luulerea ära unustada, kuid sa ei unusta kunagi, kuidas jalgrattaga sõita. Sest rattasõit on lihasmälu, see on talletatud sinu lihastesse ja närvidesse.

Kuidas õppida keelt nagu “süüa tehes”?

Hea uudis on see, et igaühe aju on säilitanud selle võimsa õppimisvõime. Nüüd pead sa selle lihtsalt uuesti äratama.

Unusta igavad sõnaloendid ja proovi neid meetodeid:

1. “Mängi” sõnad läbi: Kui õpid “avama ust” (open the door), siis tee päriselt ukse avamise liigutust; kui õpid “jooma vett” (drink water), siis võta tass kätte ja joo lonks. Muuda oma tuba interaktiivseks lavaks.
2. Mängi “käskude mängu”: Leia sõber ja mängi õpitavas keeles “Simon Says” (Simon ütleb) mängu. Näiteks: “Simon says, touch your nose” (Simon ütleb: puuduta oma nina). See pole mitte ainult lõbus, vaid aitab sul ka alateadlikult kiiresti reageerida.
3. Jutusta lugusid oma kehaga: Uue loo või dialoogi õppimisel proovi seda etendada liialdatud kehakeelega. Sa avastad, et loo sisu ja sõnad jäävad erakordselt kindlalt meelde.

Põhiline on üks asi: Lase oma kehal kaasa lüüa.

Kui sa muudad keele “mõttetööst” “kogu keha hõlmavaks liikumiseks”, avastad sa, et see pole enam koorem, vaid puhas rõõm. Meeldejätmine ei vaja enam pingutust, vaid toimub loomulikult.

Muidugi, kui oled kehaga selgeks saanud põhisõnavara ja tunnetuse, on järgmine samm kasutada neid päris vestlustes. Aga mis siis, kui läheduses pole keelepartnerit?

Siinkohal tuleb tehnoloogia suureks abiks. Vestlusrakendused nagu Intent, millel on sisseehitatud tehisintellekti reaalajas tõlge, võimaldavad sul suhelda takistusteta inimestega üle kogu maailma. Sa saad julgelt kasutada oma äsja õpitud sõnu ja liigutusi, et end väljendada; isegi kui sa eksid, saab teine inimene tõlke abil sinust aru ja sa näed kohe ka kõige loomulikumat väljendusviisi. See muudab keeleõppe pingelisest “eksamist” lõõgastavaks ja lõbusaks päris vestluseks.

Nii et ära enam kurda oma halva mälu üle. Sul ei ole halb mälu, sa lihtsalt kasutad valet meetodit.

Alates tänasest ära ole enam keele “toidukriitik”, kes ainult vaatab ega tee ise midagi. Astu “kööki” ja hakka oma uut keelt “valmistama”. Sa oled üllatunud, kui hästi su aju oskab “õppida”.