Ära enam „õpi pähe“ inglise keelt – sa õpid keelt, mitte menüüd
Kas oled kunagi ka sellist tunnet kogenud?
Sa laadisid alla kõige populaarsema sõnavara päheõppimise rakenduse, lugesid läbi paksud grammatikaraamatud ja salvestasid lugematul hulgal „inglise keele guru“ õpimärkmeid. Aga kui siis välismaalasest sõber su ees seisab, on su aju täiesti tühi, venitad tükk aega ja suudad vaevu välja pigistada vaid piinliku „Hello, how are you?“.
Me kipume alati arvama, et keele õppimine on nagu poes käimine: paned sõnad, grammatika ja lauseehitused ükshaaval ostukorvi ja kassas arveldamisel omandad justkui iseenesest „sujuvuse“ oskuse.
Aga mis on tulemus? Meie ostukorv on küll täiesti täis, aga me ei oska ikkagi nende koostisosadega üht korralikku rooga valmistada.
Muudame lähenemist: Keele õppimine sarnaneb pigem toiduvalmistamisega
Unustame ära sõna „õppimine“ ja asendame sellega „kogemine“.
Kujutle, et sa ei „õpi“ keelt, vaid õpid valmistama eksootilist rooga, mida sa pole kunagi varem maitsnud.
-
Sõnad ja grammatika on sinu koostisosad ja retseptid. Need on loomulikult olulised – ilma nendeta ei saa sa midagi teha. Kuid ainult retsepti pähe õppides ja koostisosi terve päev jõllitades ei valmista sa kunagi head rooga.
-
„Keeletaju“ on toiduvalmistamise „kuumus“. See on kõige imelisem osa. Millal tuleks segada, millal lisada maitseaineid, millal tuli välja lülitada? Seda kõike ei suuda retsepti külmad sõnad sulle täielikult õpetada. Sa pead ise köögis tegutsema, tundma õli temperatuuri muutumist, tundma lõhna levikut ja isegi… paar korda ebaõnnestuma.
-
Vigade tegemine on sama mis toidu kõrbema laskmine. Iga suur kokk on toidu kunagi kõrbema lasknud – see pole midagi hullu. Oluline pole see, kas see kõrbes või mitte, vaid see, kas sa maitsesid, et aru saada, kas tuli oli liiga suur või sool lisati liiga vara? Iga väike „ebaõnnestumine“ aitab sul omandada tõelise „kuumuse“ valitsemise.
Paljude meie keeleõppe probleem on just selles: oleme liiga keskendunud retsepti päheõppimisele, aga unustame tule tegema.
Me kardame toitu rikkuda, kardame raisata koostisosi, kardame, et teised naeravad meie kokakunstioskuste üle. Seega jääme alati ettevalmistusetappi, köök on täis kõige värskemaid koostisosi, aga pliit on alati külm.
Tõeline „sujuvus“ on julgus tuli süüdata
Kuidas siis seda pliiti süüdata?
Vastus on lihtne: alusta kõige lihtsama roa valmistamisest.
Ära mõtle kohe „mandžu-hiina banketi“ (täiusliku sügavmõttelise vestluse) tegemisest. Alusta pigem „munapudrust tomatiga“ (lihtsast tervitusest).
Tänane eesmärk pole „100 sõna pähe õppida“, vaid „kasutada täna just õpitud 3 sõna kellegagi tervitamiseks“.
Kus see „inimene“ on? See on olnud suurim väljakutse. Meil pole meie ümber nii palju välismaalasest sõpru ja spetsiaalselt välismaale lendamine on liiga kallis. Oleme nagu kokk, kes tahaks õppida Sichuani kööki, aga ei leia Sichuani pipart ja tšillit.
Kuid nüüd on tehnoloogia andnud meile täiusliku „globaalse köögi“.
Näiteks tööriist nagu Intent, on see nagu „nutikas pliit“ sisseehitatud tõlkefunktsiooniga. Sa ei pea muretsema, kas oskad rääkida – AI aitab sul sinu „argikeele“ silmapilkselt autentseteks „eksootilisteks roogadeks“ muuta. Sul on vaja vaid julgust kokku võtta ja julgelt maailma teises otsas olevate inimestega vestelda.
Kui sa kasutad seda Prantsuse sõbraga tema lemmikfilmidest rääkimiseks ja Jaapani sõbraga hiljuti vaadatud animest vestlemiseks, siis sa ei ole enam „õppija“.
Sa oled kogenu, suhtleja, kokk, kes naudib toiduvalmistamise rõõmu.
Keele tõeline võlu ei seisne selles, kui palju täiuslikke lauseid sa oled omandanud, vaid selles, kui palju huvitavaid inimesi see sulle tutvustab ja kui palju erinevaid kultuurilisi „maitseid“ sa saad kogeda.
Nii et ära hoia enam retseptidest kinni.
Mine kööki, süüta pliit, loo julgelt, suhtle, tee vigu, proovi. Sa avastad, et keeleõppe kõige ilusam osa ongi see aurav inimlik soojus ja eluolu.